Alisa Kask

Lapsest saati olen soovinud hoida ja tegeleda lastega. Juba kuue aastaselt hoidsin suures paneelmajas naabrite lapsi. Seega võib kindlalt öelda, et armastus laste vastu on minus olnud juba lapsepõlvest saati. Lisaks soov aidata nii inimesi kui ka loomi ja linde. 

Ülikooli teisel kursusel (õppides Tartu Ülikoolis koolieelse lasteasutuse õpetajaks) asusin tööle lastehoidu. Sellest ajast peale hakkas minu professionaalne töö lastega ning mõne aasta pärast liikusin edasi munitsipaallasteaeda. Aastate jooksul töös lastega olen püüdnud pakkuda tuge nii lastele kui ka vanematele. Lisaks mõistmist ja probleemilahendust lähtudes lapsest ning püüda leevendada vanema muret, olgu see suur või väike. Vajadusel olen lugenud juurde erialast kirjandust, konsulteerinud spetsialistiga või suunanud vanemat edasi vastava professionaali juurde. Aastate jooksul olen omandanud palju erialaseid kogemusi töötades lasteasutuses, õelaste hoidjana (tihedas kokkupuutes erivajadustega lastega) ning lisaks kogemused minu enda kahe lapsega (esimese lapsega oli suureks probleemiks lasteaiaga harjumine).

Tunnen, et soovin oma kogemustega ning suure empaatiavõimega toetada vanemat tugiisiku otsimise protsessi juures. Olen hästi kursis olukordadega lasteasutuses, kus õpetajatel on palju tööd ning erivajadusega laps on pigem pinnuks silmas. Ainukeseks päästerõngaks lapsele ongi tugiisik, kes saab pühendada oma täieliku tähelepanu ja aja lapse suunamisele ja toetamisele lasteasutuses. Kolleegid on mind kirjeldanud kui rahulikku ja kaasa mõtlevat meeskonnaliiget. Tänapäeva alusharidus on kindlasti muutumises ning kaasavat haridust on võimalik õppida ülikoolis.